Kogukonnamesila eestvedaja Urmet Haas ütleb, et idee sai alguse üsna isiklikust huvist.
„Erinevate kogukonnateenuste käivitajana on mulle külge hakanud selline mudel, et kui tahan ise midagi uut õppida, siis kursusele mineku asemel on põnevam see teenus ise disainida,“ räägib Haas.
Mesindusega lähemalt tutvudes avastas ta, et praktilisi õppimisvõimalusi pole kuigi palju. Internetist leiab küll lõputult õpetusi ja videoid, kuid Haasi huvitas võimalus ise taru kõrval olla, raam kätte võtta ja töö läbi teha.
Kui selline vajadus on ühel inimesel, võib see olla ka teistel.
Raha ei tulnud, mesila tuli ikka
Esimese hooga kirjutati mesila rajamiseks ja koolituse korraldamiseks projekt kohaliku omaalgatuse programmi. Toetust ei saadud. Formaat oli ebatavaline, riskid suured ning jätkusuutlikkus veel tõestamata.
Selleks ajaks oli aga idee juba liiga kaugele arenenud, et see sahtlisse panna. Nii mindi teist teed. Kaasati sponsorid ja käivitati Hooandja kampaania. Kampaania toetajatele pakuti teiste kingituste kõrval võimalust osaleda tulevasel mesinduskursusel ning saada hiljem kogukonnamesilast mett.
„Müüsime nii-öelda laskmata karu nahka ette,“ kirjeldab Haas. „Hooandja kampaania aitas korraga nii koolitust müüa, mesila rajamist pildis hoida kui ka selle loomist rahastada.“
Esimese mesila rajamist toetas üle 50 inimese. Kogutud raha eest pandi püsti kolm mesitaru ning soetati inventar õppepäevade ja kursuste korraldamiseks. Nii ongi nimi kogukonnamesila üsna sõna-sõnaline. Mesila sündis kogukonna toel, seal õpetavad kohalikud mesinikud ning mesila ise asub kohaliku kultuurikeskuse ja külamaja juures. Lisaks saavad sinna oma taru püsti panna need mesindushuvilised, kellel kodus selleks võimalust ei ole.
Kolm põlvkonda mesindustarkust
Üks oluline põhjus, miks ettevõtmine pole jäänud ainult vahvaks ideeks, on Haasi sõnul inimesed selle ümber. Suure panuse on andnud Rae vallas aastakümneid mesindusega tegelenud Vahlide pere. Uno, Jaanus ja Jaan esindavad kolme põlvkonda mesinikke. Jaanus ja Jaan Vahl on mõlemal tegutsemisaastal juhendanud kogukonnamesila praktilist koolitust „Algaja mesiniku ABC“.
Esimeses lennus osales kümme mesindushuvilist, kes tegid aprillist septembrini läbi peamised mesindustööd.
2025 aasta kevad oli erakordselt külm ja alustavale mesilale sugugi lihtne. Kõik mesilaspered suudeti siiski elus hoida ning esimesel hooajal koguti kolme pere peale üle 80 kilo mett. Tänavune saak on Haasi sõnul juba kolm korda suurem.
„Peamine põhjus, miks oleme suutnud mesilased elus hoida ja huvilisi kaasata, ongi kogenud inimeste olemasolu,“ ütleb ta.
Mesindus ei ole meelakkumine
Mesindusega kaasneb Haasi sõnul üks oluline õppetund, et algajana tahaks hirmsasti kõike kohe õigesti teha.
„Mesindus on tohutult põnev ja täiesti omaette maailm. Infot on meeletult ja see tekitab aukartust,“ ütleb ta.
Ja romantilise mesilapildi kõrval on ka üsna palju füüsilist tööd. Südasuvel mesindusriietes raskeid kaste tõsta ja tarude kohal küürutada, samal ajal kui mesilased ümberringi lendavad, pole algajale tema sõnul sugugi meelakkumine.
„Hiljem õpid natuke rahulikumalt võtma, aga 20 kilo mett täis korpus kaalub ikka sama palju kui alguses.“
Üksi seda puslet kokku ei pane
Kogukonnamesila püsimise võti on olnud üsna sarnane mesilaspere enda toimimisele: koos tegutsemine.
„Mesinike hulgas toetatakse üksteist,“ ütleb Haas. Mesinduses on tema sõnul midagi sellist, mis loob inimeste vahele kiiresti ühise keele. Sama oluline on olnud Rae kultuurikeskuse valmisolek lasta sündida projektidel, mis tavapärase kultuuritöö raamidesse alati ei mahu.
„Ma hindan väga seda, et uute vormidega katsetamist mitte ainult ei tolereerita, vaid innustatakse,“ ütleb Haas. „Traditsioonilise kõrval saab proovida midagi uut ja põnevat, millest omakorda võib kasvada uus traditsioon ja väärtus.“
Rae mudel jõudis juba Mustamäele
Kas selline ettevõtmine võiks töötada ka mujal? Seda pole vaja enam oletada. Rae kogukonnamesila kogemuse põhjal rajati tänavu kevadel õppemesila Mustamäel asuvasse Kännukuke kogukonnaaeda. Sellest soovitakse kujundada linnamesinduse õppebaas ning koht, kus kasvatada mesilasperesid ka teistesse linnaaedadesse.
Haas soovitab sarnase idee puhul mitte oodata, kuni kogu lahendus on algusest lõpuni valmis mõeldud.
„Hea eeldus on leida keegi piisavalt mesinduskauge ja naiivne eestvedaja, kes veel ei oska karta seda, mis teda ees ootab,“ muigab ta. „See on nii suur pusle, et üksi nagunii ei jõua. Kui oled ennast juba supi sisse keerutanud, oled sunnitud hakkama saama. See on päris hea eeldus asjade ärategemisel.“
Kõige olulisemaks õppetunniks võibki Rae kogemusest pidada seda, et kogukonnaprojekt ei pea algama valmis mudelist. Vaja on inimest, kes tahab proovida, teisi, kellel on teadmised, ning keskkonda, kus natuke ebatavalisi mõtteid lubatakse katsetada.
Kolmas hooaeg peab näitama mustrit
Praegu valmistub Rae kogukonnamesila järgmiseks aastaks. Kolmandalt hooajalt ootab Haas juba teatavat stabiilsust: peaks selguma, millised tegevused hakkavad aastast aastasse korduma ja kus on veel ruumi katsetamiseks.
Plaane jätkub. Mõeldakse apiteraapia võimalustele, mesinduse tutvustamisele koolides, lasteaedades ja noortekeskustes, spetsiifilisematele meistriklassidele ning erinevate õpetajate ja lähenemiste kaasamisele.
Koostamisel on uus õppeprogramm ning ette valmistatakse järjekordset Hooandja kampaaniat, et parandada mesila tehnilist võimekust.
Põhjus on väga praktiline. „Üle saja kilo mett ühe päevaga käsivurriga läbi käuksutada on ikka piinarikas,“ ütleb Haas. „Selle osa tööst võiks lihtsamaks teha. Siis jääb aega muuks rohkem.“
Ja ilmselt rohkem aega ka selleks, et uusi mõtteid haududa.
