Selle protsessi kõige suurem õppetund ei puuduta üht protsenti ega üht eelarveaastat. See puudutab seda, kuidas Eestis antakse poliitilisi lubadusi, kuidas neid rahastatakse ja millal saavad need, kes peavad otsuseid ellu viima, teada, millise rahaga nad võivad arvestada.
Ootuste üles kütmine
2023. aasta koalitsioonileppes seati eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120 protsendini Eesti keskmisest palgast. Sama sihti korrati hiljem valitsuse 2025. ja 2026. aasta eelarvematerjalides. Seega ei ole õpetajate ootus paremaks palgaks tekkinud tühjale kohale. Koalitsioonileppe ja riigieelarve planeerimise kaudu on aastaid kinnitatud, et 2027. aastaks tuleb liikuda märksa kõrgema palgataseme poole.
Valimiste eel on lihtne numbreid välja öelda. Keerulisem osa algab siis, kui lubadus tuleb kirjutada riigieelarvesse ja selle mõju tuleb katta ka järgnevatel aastatel. Püsiv palgatõus vajab püsivat tuluallikat. Seetõttu võiks iga avaliku sektori palka puudutava suure valimislubaduse juures olla juba lubamise hetkel vastus vähemalt kolmele küsimusele:
- kui palju see maksab?
- kust raha tuleb?
- kelle eelarvesse kohustus lõpuks jääb?
Lubadus, mille juures pole kulu ega katteallikat, on populistlik loosung, mitte plaan. Mida suurem on lubatud number, seda suurem on hilisem pettumus, kui rahaline võimekus osutub teistsuguseks.
Vastutusest ja otsuste mõjust omavalitsustele
Õpetajate palga puhul on vastutuse jagunemine eriti tähtis, sest enamik Eesti üldhariduskoole ja lasteaedu on kohalike omavalitsuste pidada. Riik eraldab üldhariduskooli õpetajate töötasuks toetust, kuid ühe suure palgarühma liikumine mõjutab kohalikus eelarves kohe ka teisi. Lasteaiaõpetajad, koolijuhid, õppejuhid, tugispetsialistid, huvihariduse töötajad ning teised kohaliku omavalitsuse töötajad ei tegutse eraldatud tööturgudel. Kui ühe suure töötajate rühma töötasu liigub kiiresti eest ära, tekib teistel põhjendatud ootus oma töötasu korrigeerimiseks.
Omavalitsuse jaoks tähendab see ahelreaktsiooni. Üldhariduskooli õpetaja alammäära tõus ei võrdu kohaliku eelarve jaoks ainult selle protsendiga, mille riik õpetajate palgatoetusele juurde paneb. Tuleb vaadata kogu palgasüsteemi ja kõiki töötajaid, kelle tasu maksab omavalitsus. Omavalitsuste võimalused on seejuures väga erinevad. Ühel on rohkem maksutulu ja kasvav elanikkond, teisel kahanev elanike arv ning juba praegu raskused olemasoleva teenuste võrgu rahastamisel. Üleriigiline palgaotsus jõuab nende eelarvetesse seetõttu väga erineva survega.
Just sellepärast ütlesid omavalitsused läbirääkimistel välja oma tegeliku hinnangu: nelja-viie protsendiline kasv võiks üldiselt olla jõukohane ning umbes seitsme protsendi juures oleks juba vaja teha märksa raskemaid valikuid. See ei olnud hinnang õpetaja töö väärtusele. See oli koolipidaja hinnang oma rahalisele võimekusele. Vastutustundlik läbirääkimine tähendab, et lauale ei panda summat, mille katteallikat ei ole.
Tagurpidi ajakava
Samas oli selle aasta läbirääkimiste ajakava omavalitsuste vaates tagurpidi.
Mai lõpus sai vahefiniši riigieelarve ja riigieelarve strateegia (RE/RES-i) läbirääkimiste voor, mille käigus ei rääkinud keskvalitsuse esindajad mingist töötasu tõusu võimalusest. Sellest hoolimata teatas 3. juunil haridus- ja teadusminister, et ministeerium taotleb 2027. aastaks õpetajate töötasu alammäära 14-protsendilist tõusu. Haridustöötajate liidu ettepanek oli toona 17 protsenti. Septembri alguses jätkusid kolmepoolsed läbirääkimised olukorras, kus riigi tegelik eelarveline võimalus ei olnud veel selge. 22. septembril toimus hoiatusstreik ning 23. septembril sai teatavaks konkreetne riigi pakkumine: alammäär tõuseks 1970 eurolt 2030 eurole ehk kolm protsenti.
Selline järjekord ei ole mõistlik.
Kõigepealt peab keskvalitsus ütlema, millise õpetajate palgaraha kasvu suudab riigieelarve püsivalt katta. Seejärel saavad omavalitsused arvutada, mida tähendab see nende koolidele, lasteaedadele ja teistele töötajatele. Selle protsessi nimi on RE/RES protsess ehk riigieelarve läbirääkimised. Alles pärast neid arvutusi on mõtet istuda kolmepoolselt laua taha ja otsida kompromissi. See sunnib kõiki osapooli rääkima samast rahalisest lähtekohast ja vähendab olukorda, kus avalikkuses võrreldakse poliitilist taotlust tegeliku eelarvevõimega.
Praegune mudel sunnib osapooli rääkima protsentidest enne, kui kõige tähtsam sisend – riigi tegelik rahaline võimalus – on teada. Veel 9. septembri õhtul ei olnud omavalitsustele selgust, millises mahus riik palgatõusu rahastada suudab. Nii sünnivad paralleelselt erinevad numbrid, ootused ja avalikud sõnumid, mille vahel tuleb lõpuks hakata kompromissi otsima.
Tulemus on etteaimatav. Õpetaja kuuleb juunis 14 või 17 protsendist, septembris korraldatakse hoiatusstreik ning päev hiljem on laual kolm protsenti. Omavalitsus peab samal ajal vastama, miks ta suuremat tõusu ei toeta, kuigi läbirääkimiste esimeses faasis ei ole veel teada, kui suure osa võimalikust tõusust riik katab. Riik teeb omakorda otsuseid olukorras, kus eelarvevõimalused on piiratud ja konkureerivaid vajadusi on palju.
Usaldus tekib aeglaselt, aga kaob kiirelt
Selline protsess kahjustab ka usaldust. Läbirääkimine peaks vähendama ebakindlust. Kui läbirääkimiste käigus kasvab teadmatus selle kohta, milline number on üldse realistlik, siis on midagi protsessi ülesehituses valesti. Õpetaja ei saa oma tulevikku kavandada poliitilise ambitsiooni järgi. Koolipidaja ei saa eelarvet koostada lootuse järgi. Mõlemal on vaja numbrit, mille taga on tegelik raha.
Lisaks ei saa õpetajate probleeme taandada ainult alammäära numbrile. Septembrikuu aruteludes tõusis esile ka töökoormus. Kui õpetaja töötab püsivalt liiga suure koormusega, ei lahenda seda üksnes palganumbri suurendamine. Arutada tuleb klasside ja koolide suurust, töökorraldust, bürokraatiat, õpetajate järelkasvu ning seda, milliseid ülesandeid me koolilt ja õpetajalt ootame.
Seetõttu ei ole tänavuses protsessis võitjat.
Väiksem palgatõus tähendab omavalitsuste eelarvetele väiksemat survet, kuid õpetajate hoidmise ja järelkasvu küsimus jääb. Õpetajate jaoks jääb tulemus kaugele ootustest, mida varasemad poliitilised sõnumid on kujundanud. Omavalitsustel pole väiksema numbri üle põhjust rõõmustada, sest meie koolid vajavad õpetajaid. Keskvalitsusel tuleb omakorda selgitada, kuidas suhestub tänane otsus varem seatud eesmärkidega
Kuidas edasi?
See tundub praeguses majandus- ja julgeolekuolukorras keeruline, aga vaja on mitme aasta kokkulepet, milles on korraga olemas eesmärk, ajakava ja rahastus. Õpetaja peab teadma, millises suunas tema töötasu liigub. Koolijuht peab saama planeerida oma meeskonda. Omavalitsus peab suutma koostada eelarvet nii, et ühe otsusega ei tekiks kontrollimatut survet kogu kohaliku avaliku sektori palgasüsteemile. Riik peab ausalt välja ütlema, milliseid eesmärke ta suudab rahastada ja milliseid mitte.
Järgmiste Riigikogu valimiste eel hakatakse taas lubadusi sõnastama. Tänavune õpetajate palgaläbirääkimiste kogemus võiks olla selleks väga praktiline meeldetuletus.
Ambitsioon on vajalik. Sama vajalik on vastutus.
Kui raha ei ole, tuleb seda öelda enne ootuse loomist. Kui eesmärk on prioriteet, tuleb sellele leida rahastus. Valimiseelne number ei tohi olla suurem kui sellele järgnev eelarveline vastutus.
