22. septembril kogunesid Tallinnas Filmimuuseumisse Eesti Linnade ja Valdade Liidu kümne valdkondliku töörühma liikmed. Kõik töörühmad kutsuti ühisele õppepäevale esimest korda. Põhjus oli lihtne: algas uus tööperiood ja suur osa liikmetest on uued.
“Kui soovime, et töörühmad töötaksid tulemuslikult ja suudaksid omavalitsuste huve veenvalt esindada, tuleb pakkuda vastavaid teadmisi ja oskusi. Kohalike omavalitsuste ametnikud ei puutu oma tavapärases töös sageli kokku huvikaitse ja läbirääkimistega riigi tasandil. Seetõttu on tegemist olulise ja esmakordse algatusega, mis aitab tõsta ELVLi huvikaitsetöö kvaliteeti ning tugevdada omavalitsuste rolli riigi poliitikakujundamises," selgitas liidu tegevdirektor Veikko Luhalaid uue formaadi loomist.
ELVLi kümne valdkondliku töörühma ülesanne on tuua ühe laua taha eri linnade ja valdade praktiline kogemus ning kujundada sellest omavalitsuste ühised seisukohad ja ettepanekud. Töörühmad hindavad kavandatavate muudatuste mõju, arutavad valdkonna arengusuundi ning annavad sisendi nii õigusloomesse kui ka riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia läbirääkimisteks.
Kultuuri- ja spordivaldkonna töörühma esimehe Katrin Krause sõnul on nende töörühmas uusi liikmeid ligi 80 protsenti. Esimesel kohtumisel jõuti juba tutvuda, mõelda järgmistele sammudele ja arutada, milliste teemadega võiks töörühm lähiajal tegelema hakata.
„Inimesed olid väga positiivselt meelestatud. Loodan, et saame kasutada nii eelmise perioodi kogemust kui ka uute liikmete värskeid teadmisi ning läheme ühtse meeskonnana edasi,“ ütles Krause.
Uute liikmete rohkus tähendas aga ka seda, et enne konkreetsete eelnõude, reformide ja rahastamisküsimuste juurde minekut tuli läbi rääkida põhimõttelisem küsimus, mida töörühmalt oodatakse ja mida saab selle kaudu mõjutada?
Omavalitsustes nähakse iga päev väga otseselt, mida üks või teine riigi otsus kohapeal tähendab. Uus nõue võib ühes vallas tähendada lisatöötajat, teises uut IT-lahendust, kolmandas kallimat transporti või kohustust, millele eelarves katet pole.
Ühe omavalitsuse näide võib olla erand. Kui sama probleem kordub aga eri piirkondades, hakkab sellest kujunema muster. Töörühma ülesanne ongi need kogemused kokku tuua, leida nende ühisosa ning kujundada sellest ELVLi seisukoht või ettepanek.
Hariduse ja noortevaldkonna töörühma liige Hille Ilves rõhutas, et just siin muutub oluliseks oskus omaenda omavalitsusest kaugemale vaadata.
„Vahel kipume mõtlema, et minu omavalitsuses oleks vaja üks või teine asi riigi tasandil korda ajada, aga töörühmas ei räägi sa ainult oma üksikust huvist. Sa esindad piirkonda, maakonda ja omavalitsusi laiemalt,“ ütles Ilves.
Moonika Parksepp sõnastas sama mõtte veel laiemalt: lõpuks ei räägita ainult ühest vallast või linnast, vaid kogu Eestist: saartest, äärealadest ja erinevate piirkondade vajadustest.
See ongi töörühma üks keskseid ülesandeid, tuua kohaliku elu kogemus lauale nii, et sellest saaks ühine seisukoht, mitte üksik soov.
Mõju tuleb enne valmis otsust
Infopäeva üks läbivaid sõnumeid oli ajastus. Lobist ja koolitaja Randel Länts rääkis, et poliitiline otsus ei sünni enamasti hetkel, mil selle üle hääletatakse. Selleks ajaks on suur osa valikuid juba tehtud: probleem on sõnastatud, võimalikud lahendused läbi kaalutud ja otsuse piirid paika loksunud.
See tähendab, et valmis eelnõule saab küll esitada märkusi ja muudatusettepanekuid, kuid mida kaugemale protsess on jõudnud, seda keerulisem on muuta selle põhiloogikat.
Kõige suurem mõjutamise võimalus tekib varem, kui alles otsitakse vastust küsimusele, milles probleem seisneb ja kuidas seda lahendada.
Just selles on töörühmade tugevus. Kui omavalitsuste praktiline kogemus jõuab otsustajateni piisavalt vara, võib see mõjutada mitte ainult eelnõu sõnastust, vaid ka seda, milline lahendus üldse lauale jõuab.
Kriisivalmiduse ja siseturvalisuse töörühma esimees Maido Nõlvak pidas seepärast oluliseks, et kõik töörühmad said kohe perioodi alguses kokku tulla, üksteisega tuttavaks saada ja läbi mõelda, kuidas oma huve paremini esindada.
Ruumi, elamumajanduse ja maade töörühma liige Sven Tarto tõi samuti esile, et uue perioodi alguses pole oluline ainult tutvumine. Sama tähtis on saada aru, kuidas ühiseid seisukohti kujundatakse ja kuidas töörühmade töö jõuab edasi läbirääkimistesse.
See loogika kehtib ka riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel. Väljastpoolt võib paista, et töö algab, kui ELVLi juhatus ja valitsuskomisjon ühe laua taha istuvad. Tegelikult algab protsess palju varem: esmalt kaardistatakse probleemid, seejärel kogutakse ettepanekui
Seega ei ole töörühm koht, kuhu tullakse kord aastas oma soovide nimekirjaga. Sisuline mõju sünnib järjepidevas töös, sageli mitmeid kuid enne ametlikke läbirääkimisi.
Ühisest murest peab saama otsustatav ettepanek
Ajastusest üksi siiski ei piisa. Länts tõi näiteks kohalike teede rahastamise. Väide, et kohalikele teedele on rohkem raha vaja, võib olla täiesti põhjendatud. Otsustaja jaoks jääb sellest aga väheks.
Kui palju raha on vaja? Mille alusel peaks seda jagama? Millise tasemeni tahetakse jõuda? Kui kiiresti? Ja mida see muudab?
Toimiv ettepanek peab kirjeldama probleemi, näitama selle ulatust, pakkuma lahendusvariante ning sõnastama võimalikult konkreetselt, kes peab tegema mida ja mis ajaks.
Just siin muutub mitme omavalitsuse ühine kogemus oluliseks. Üks näide võib olla erandlik. Kui sama probleem tuleb esile kümnes või kahekümnes omavalitsuses, annab see juba palju tugevama aluse väita, et tegemist pole üksikjuhtumiga.
Hariduse ja noortevaldkonna töörühma liige Piret Sapp ütles, et seetõttu peavad omavalitsused järgnevatel aastatel olema järjest aktiivsemad.
„Kui me ise aktiivsed ei ole, siis ei saa me ka mõju avaldada. Omavalitsused peavad tegema väga palju koostööd, et tekiksid ühised arusaamad,“ ütles Sapp.
Koostöö tähendab siin enamat kui kokkulepet, et probleem on olemas. See tähendab ka valmisolekut leida ühine lahendus, mida on võimalik riigi tasandil kaitsta.
Läbirääkimine algab enne kohtumist
Pärastlõunal liikus tähelepanu rohkem sellele, kuidas ühine seisukoht otsustajani viia. Läbirääkimiste õpetaja Georg Merilo rõhutas, et läbirääkimine ei alga hetkel, mil oma nõudmine lauale pannakse. Sellele eelnevad ettevalmistus, informatsiooni kogumine ja teise poole huvide mõistmine.
Huvikaitses on lihtne keskenduda ainult sellele, mida endal vaja on. Tegelikult on ka teisel poolel oma piirangud, eesmärgid, tähtajad ja poliitilised valikud. Tugevam positsioon tekib siis, kui oma ettepanek on läbi mõeldud nii, et see aitab ka teisel poolel lahenduseni jõuda.
Lõimumise töörühma liige Kai Puhasmets pidas seetõttu oluliseks, et uue tööperioodi alguses lepiti lisaks sisulistele eesmärkidele kokku ka koostööpõhimõtetes.
Päeva lõpetanud vestlusringis rääkisid oma kogemusest Eesti Haridustöötajate Liidu juht Reemo Voltri, Vabaühenduste Liidu juht Triin Toomesaar ja Eesti Tööandjate Keskliidu tegevjuht Hando Sutter. Kuigi organisatsioonid on erinevad, on nende ees sama ülesanne: kuidas paljude liikmete erinevatest soovidest ja kogemustest leida need teemad, mille ümber tekib piisavalt tugev ühine seisukoht, et sellega riigi tasandil edasi minna.
Uus liige saab kiiresti aru, et vastutus on päris
Kõige vahetumalt sõnastas päeva mõtte IKT valdkonna töörühma uus liige Merle Rüütel. Ta ütles, et tuli töörühma esimest korda ja sai päeva jooksul üsna kiiresti aru, et tegemist ei ole lihtsalt järjekordse koosolekuga.
„Sain aru, et päris pikk nimekiri on sellest, mida töörühma liige tegema peab. See ei ole niisama, vaid ikkagi päris suur vastutus. See võttis natukene jala värisema,“ ütles Rüütel.
Samas nägi ta selles võimalust nii ise panustada kui ka õppida.
See mõte võtab hästi kokku ka kogu infopäeva eesmärgi. Töörühma liige ei tule laua taha ainult oma omavalitsuse probleemi kirjeldama. Tema ülesanne on kuulata teisi, otsida ühisosa, aidata sõnastada lahendusi ja viia kohalik teadmine edasi sinna, kus sünnivad riigi otsused.
Omavalitsustes koguneb iga päev suur hulk teadmist selle kohta, kuidas seadused, rahastusmudelid ja reformid päriselus toimivad. Üksik kogemus ei pruugi veel midagi muuta. Kui aga sama probleem kordub eri paikades, selle mõju on võimalik näidata ja laual on ka teostatav lahendus, muutub ühe omavalitsuse mure juba ühiseks küsimuseks. Ja just selliste küsimuste sõnastamine ongi ELVLi töörühmade töö.
