Praegu menetluses olev eelnõu on ühelt poolt niivõrd üldsõnaline, et justkui pole vahet, kas seda on või ei ole. Paraku ei saa sellisele käsitlusele läbi sõrmede vaadata, sest kui ei ole reegleid kokku lepitud seaduse tasandil, siis tehakse seda valitsuse ja ministeeriumide määruste tasemel ning väga suur roll jääb ka ametnike tõlgendada. Jutt käib nimelt nn poolvabatahtlikest teekaartidest, mida on kokku viis (puhta tööstuse, põllumajanduse, turbakasutuse, transpordi ja liikuvuse ning metsanduse ja puidutoodete teekaart). Miks poolvabatahtlikud? Sest seal toodud eesmärgid ja tegevused on aluseks erinevate piirangute ja kohustuste kehtestamisele ning toetusreeglite loomisele.
Omavalitsuste vaatevinklist on mitmeid murekohti, millega ei saa leppida.
Eelnõu § 14 ja rakendussäte § 19 panevad igale omavalitsusele kohustuse koostada kahe aasta jooksul energia- ja kliimakava. Samal ajal sisaldavad sektoraalsed teekaardid, näiteks transpordi oma, üliambitsioonikaid sihte – näiteks nõuet, et aastaks 2035 peaks 90% kõikidest uutest linnaliinibussidest olema heiteta. Siia ritta lähevad ka kohustused laadimispunktide ehitamiseks, rattateede võrgu laiendamiseks ja elektrijaotusvõrgu (nii kesk- kui ka madalpinge osas) tugevdamiseks. Tänane elektrijaotusvõrk (nii kesk- kui ka madalpinge osas) on väga-väga kaugel vajalikust tasemest. See ei puuduta ainult utoopilist elektriautode kasutuse kasvu, vaid ka regionaalset tööstuspoliitikat ja elektritootmist.
Seadus loob kohustuse koostada kliimakava, mis peab tuginema õiguslikult mittesiduvatele teekaartidele. Samas loovad teekaartides püstitatud eesmärgid KOV-idele reaalse ja mastaapse investeerimisvajaduse. Riik ei saa delegeerida selliseid kohustusi ja investeerimisvajadusi KOV-idele pelgalt seaduse pügalaga, sidumata seda omavalitsuste täiendava rahastamisega, sealhulgas riigieelarve strateegia ja pikaajaliste toetusmeetmetega.
Uued riiklikud kohustused ja ambitsioonikad sihid peavad tulema koos adekvaatse finantskattega. Vastasel juhul toodame me kahe aastaga hulga ilusaid tabeleid, mis jäävad riiulisse tolmu koguma, sest investeeringuteks raha ei ole.
Eelnõu § 14 lõige 4 ütleb, et KOV-i kliimakava täpsed nõuded kehtestab minister määrusega. Seletuskirjast loeme, et see hakkab sisaldama detailseid metoodikaid.
Siin on suur oht libastuda bürokraatiasohu ja liigse tsentraliseerimise võserikku. Eesti omavalitsused on äärmiselt erinevad – nii rahvaarvult, võimekuselt kui ka probleemide iseloomult. Mis sobib ja on vajalik Tallinnale või Tartule, võib muutuda ebamõistlikuks halduskoormuseks väikesele maavallale.
Ettevõtjaid kuulates selgub, et murekohaks on ebakindlus, mis välistab investeeringute tegemise ja takistab ettevõtete arengut. Erilise surve all on regionaalareng ja töökohad maapiirkondades. See ei ole ainult põlevkivitööstuse küsimus. See on ka metsamajanduse, puidu- ja turbatööstuse ning põllumajanduse küsimus, kui vaatame, mis toimub LULUCF-i (maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus) ümber.
Ressurssidega, sealhulgas erinevate energiaallikatega, säästlik ümberkäimine on elementaarne. Sama elementaarsed peavad olema bürokraatia ohjamine, keskvalitsuse poolt omavalitsustele pandud ülesannete rahastamine ning üle jõu käivate eesmärkide mittepüstitamine.
