Te olete olnud ligi kaks kuud Eesti Linnade ja Valdade Liidu asedirektor. Mis on selle aja jooksul omavalitsuste olukorra kohta kõige selgemalt välja joonistunud?
Ma ei hüpanud tundmatus kohas vette. Olles tänagi vallavolikogu liige ja suheldes pidevalt väga paljude omavalitsusjuhtidega, ei ole viimased kaks kuud mingit täiesti uut infot toonud. Murekohad on teada: tulubaasi temaatika, ebapiisav finantsautonoomia, sisejulgeolek ja kriisivalmidus, mure elukeskkonna pärast (tuugenid ja kaevandused), küberturvalisus jne. Samas on rõõm tõdeda, et Eesti Linnade ja Valdade Liidu büroos töötavad pühendunud kolleegid ja ma olen kenasti organisatsiooni sisse elanud.
Kui kirjeldada Eesti omavalitsuste praegust seisu ühe põhidiagnoosina, siis mis see oleks: rahapuudus, ülesannete ülekoormus, vähene otsustusõigus või midagi muud?
Ma ei ütleks, et Eesti omavalitsuste peamine probleem on lihtsalt rahapuudus. Minu hinnangul on suurim probleem tasakaalu puudumine ülesannete, vastutuse ja otsustusõiguse vahel. Omavalitsustelt oodatakse üha rohkem – kvaliteetseid haridus-, sotsiaal- ja taristuteenuseid, kiiret reageerimist kriisidele ning järjest mahukamat aruandlust ja selgitustööd. Kuid samal ajal ei ole tulubaas, otsustusvabadus ega rahastamismudel sama kiiresti arenenud. Kui peaksin panema sellele diagnoosi, siis oleks see tasakaalutus.
Selle muutmiseks ei piisa ainult lisarahast. Vaja on selgemat ülesannete jaotust, stabiilsemat rahastamismudelit ning suuremat usaldust omavalitsuste vastu. Kõike ei pea otsustama Tallinnast. Kui anname kohalikule tasandile vastutuse, peame andma ka õigused ja ressursid selle vastutuse kandmiseks.
Omavalitsused on aastaid öelnud, et riik annab ülesandeid juurde, kuid rahastus ei tule järele. Kui põhjendatud see kriitika teie hinnangul on ja kus jookseb riigi vastutuse piir?
Kahjuks on omavalitsuste kriitika riigi suunas põhjendatud. Üks viimaseid suuremaid möödapanekuid oli üldhooldereformi ebapiisav rahastamine. Kuigi oli kohe selge, et sellise finantsmudeliga omavalitsused reformiga seatud eesmärke ära ei rahasta, ei takistanud kriitiliste küsimuste esitamine ennaktempos edasi liikumist. Probleem lükati lihtsalt omavalitsuste lauale ja riigi poolt sai raporteeritud: „Tehtud.”
Kui riik määrab väga täpselt, kuidas teenust osutada, siis peab ta olema valmis ka selle tegelikud kulud katma. Kui aga omavalitsusele jäetakse suurem otsustusõigus, saab ta ka ressursse paindlikumalt kasutada. Ma olen väga suur omavalitsuste autonoomia toetaja ja sellesse uskuja. Eestis on omavalitsuste finantsautonoomia väga piiratud, aga jutt ei ole ainult finantsautonoomiast, vaid laiemalt otsustuspädevusest. See trall, mis on toimunud koolipäeva alguse asjus, oleks kõik võinud olemata olla. Iga linn ja vald teab ise kõige paremini, mis kell koolipäev peab algama. Seda loetelu võiks päris pikalt jätkata.
Riik räägib reformidest, strateegiatest ja eelarveridadest, vallamajas aga konkreetsest inimesest, bussiliinist, teest ja arvest. Kas Eesti riik näeb oma otsuste taga piisavalt kohalikku inimest?
Üsna tihti mitte. Kahjuks. Riigi otsuseid kavandatakse enamasti makrotasemel, mis ei ole vale. Probleem tekib siis, kui unustatakse mikrotase ehk kohaliku elu tase konkreetses Eesti kandis. Siin on üksjagu arenguruumi. Riik peaks enne oluliste otsuste tegemist rohkem küsima, kuidas need mõjutavad inimeste igapäevaelu ning kas omavalitsusel on olemas võimalused need otsused ellu viia. Seadus võib tunduda ministeeriumi laual loogiline, aga kui selle rakendamiseks pole raha ega muid vajalikke ressursse, jõuab probleem lõpuks vallamajja. Päriselus ei huvita inimest, kas tema mure eest vastutab riik või omavalitsus. Tema ootab probleemile lahendust. Seepärast peaks enne iga riigi tasandil tehtud otsust küsima: „Kuidas see otsus mõjutab meie inimesi?” Kui sellele küsimusele ei osata veenvalt vastata, ei saa otsust veel heaks kiita.
Te olete olnud vallavanem, riigikogu liige, metsamees ja nüüd omavalitsusliidu asedirektor. Milline neist kogemustest aitab teil praeguses ametis kõige paremini riigi ja omavalitsuste vahelist pinget mõista?
Vallavanemana näed sa elu rohujuuretasandil ja see on väärt kogemus riigi tasandil otsuste langetamiseks. Igale riigikogu liikmele tuleb kasuks, kui ta on olnud kohaliku omavalitsuse juht või vähemalt pühendunud volikogu liige. Riigi tasandil otsuste tegemisel on loomulikult vaja üldistamise oskust ja suure pildi nägemise võimet. Metsast kui ökosüsteemist võib leida inimühiskonnale väga palju sarnaseid mustreid. Eks inimühiskond ole ka ise üks ökosüsteem ja metsamehe vaade riigi ja omavalitsuste vahelistele pingetele on teatud mõttes erapooletu pilk. See aitab kindlasti pingete algallikaid leida ja aru saada, miks nii on.
Kui Kohila vallavanem Heiki Hepner vaataks täna ELVLi asedirektor Heiki Hepnerile otsa, siis mida ta temalt kõige konkreetsemalt nõuaks?
Kui hästi lühidalt vastata, siis omavalitsuste huvide head kaitsmist riigi tasandil. See puudutab nii õigusloomet kui ka läbirääkimisi riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia asjus. Hästi oluline saab olema ELi järgmise rahastusperioodi (2028–2034) vahendite kasutamise kavandamine.
Teie vastutusvaldkonnad liidus on teed, transport, planeeringud, elamumajandus, energeetika, maaelu ja metsandus. Kust te alustate ja miks just sealt ning millises valdkonnas peab esimese aasta jooksul sündima kõige nähtavam edasiminek ja miks?
Kui vaatame riigiga peetavaid läbirääkimisi riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia asjus, siis sealt tulevad märksõnad teed ja elamumajandus, aga praktikas tuleb tegeleda kõigi valdkondadega. Ei ole võimalust jätta mõni neist teisejärguliseks. Enne kui jõudsin ametisse asuda, tuli tegeleda ühe seaduseelnõuga, mis puudutas metsandust. Aruteludest on jõudnud läbi käia planeeringud, energeetika ja elamumajandus. Just praegu on lauale jõudnud väga mahukas teedega seotud temaatika. Regionaalpoliitika ja maaelu küsimustes on saanud osaleda nõupidamistel ja anda esimese sisendi järgmise ELi rahastusperioodi kohta. Lisaks eeltoodule on algust tehtud koostööga ülikoolidega. Kuna meie büroo on suhteliselt väike, tuleb vajaduse korral liidu esindamisega hakkama saada ka nendes valdkondades, mis ei ole otseselt minu vastutusalas.
Te kaitsesite doktoritöö hübriidhaava puistute majandamise ja keskkonnamõju teemal. Kas teadlase taust teeb otsustaja pigem ettevaatlikuks või annab julguse vaielda faktide, mitte kõhutunde pinnalt?
Kõigepealt tahan rõhutada, et Eestis saab väga head laiapõhjalist metsandusharidust ja siin tehtud metsateadus on maailmas kõrgelt hinnatud. Metsanduses on tuumküsimus ühisosa leidmises majanduse, keskkonnakaitse ja sotsiaalvaldkonna vahel, mitte ühe, teise või kolmanda valdkonna eelistamises. Oma loengutes olen seda nimetanud taburetimeetodiks. Kõige kindlamalt saab istuda sellel taburetil, mille jalad on ühepikkused.
Ma olen alati teadmiste põhisust väga kõrgelt hinnanud. Aga ma tean ka seda, et inimene on emotsionaalne olend. Akadeemilises teadusartiklis ei ole emotsionaalsusel kohta, aga tavaelus aitab mõõdukas emotsionaalsus probleemi olemust inimesele paremini mõistetavaks teha. Mulle tundub, et täna Eestis tahavad teadlased enamasti oma liistude juurde jääda, sest teaduses ei ole absoluutseid tõdesid, vaid erineva kindlusastmega teadmised. Poliitikas aga ootavad inimesed ilmsiksimatut. Minule tähendab teadlaseks olemine uudishimu, ausust, tõenduspõhisust, valmisolekut tunnistada oma eksimust, kriitilist mõtlemist, aga ka head koostööd. Sellest loetelust on piisavalt, mida praktilisse poliitikasse üle võtta ning mida vajaduse korral vaidlustes ja aruteludes kasutada.
Te olete erakondlikus poliitikas, kuulute Isamaasse. Nüüd tuleb teil esindada kõiki omavalitsusi – suuri linnu, väikseid valdu, eri maailmavaateid ja väga erinevaid juhte. Kuidas te ise kontrollite, et selles ametis ei räägiks poliitik, vaid omavalitsuste inimene?
Kui me teeme linnades ja valdades otsuseid mingite valikute vahel, siis on see poliitika ja meie linnu ja valdu juhivad poliitikud, isegi siis, kui nad hetkel ühtegi erakonda ei kuulu. Ja õnneks on see poliitikute pilt hästi mitmekesine. Kui me vaatame meie omavalitsuste suurust Tallinnast Ruhnuni, siis saame aru, et valdade ja linnade huvid võivad olla väga erinevad. ELVLi büroo (sh ka minu) ülesandeks on leida nende erinevatest huvidest ühisosa ja seda võimestada. Meil on juhtimismudelis juhatuse ja volikogu tasand, kus osalevad omavalitsuste esindajad ning kus saab olulised teemad läbi arutada. Meil on kümme valdkondlikku töörühma, mis omakorda annavad sisendit otsuste kujundamisel. Lisaks pöördume õigusloome protsessis iga eelnõuga kõigi omavalitsuste poole sisendi saamiseks. Nii moodustub sõnum, mida ma saan ELVLi nimel rääkida. Lisaks poliitikuks ja omavalitsuse inimeseks olemisele olen ma kindlasti veel metsamees ja lihtsalt inimene oma põhiväärtustega.
Kui aasta pärast hinnata teie tööd Eesti Linnade ja Valdade Liidus, siis milline peaks olema konkreetne tulemus, mille järgi öelda, et esimene aasta on korda läinud?
Kui aasta pärast on valitsuskoalitsiooni tegevuskavas ELVLi ettepanekuid, mida me oleme praegu kõigile erakondadele esitamas, ja astutakse samme nende ettepanekute elluviimiseks.
Lõpetuseks. Kui jätame ametinimetused kõrvale – vallavanem, riigikogu liige, teadlane, metsamees, asedirektor –, siis kuidas te ennast paari lausega tutvustaksite inimesele, kes teid üldse ei tunne?
Ma olen võistkonnamängija, kes on valmis ise aktiivselt panustama. Kui midagi teha, siis teha seda kirega. Lisaks olen püüdnud oma elu nii sättida, et teen seda, mida sooviksin, et teised mullegi teeksid.
❖ Heiki Hepner on metsandustaustaga poliitik ja omavalitsusjuht, sündinud 1966. aastal Haapsalus.
❖ Ta on hariduselt metsamajandusinsener, kaitsnud magistrikraadi metsanduses ning 2025. aastal doktorikraadi hübriidhaava puistute majandamise teemal.
❖ Hepner on töötanud eri ametikohtadel metsanduses, muu hulgas RMKs ja metsandusvaldkonna organisatsioonides.
❖ Aastatel 2011–2019 oli ta Kohila vallavanem. Ta on olnud Raplamaa Omavalitsuste Liidu esimees ning kuulunud Eesti Linnade Liidu juhatusse.
❖ Aastatel 2019–2021 kuulus ta XIV Riigikogu koosseisu.
❖ Hepner on alates 2004. aastast Isamaa liige.
